Kuhu kadus rääkimisoskus ja kommunikatsiooni valdamine? Miks me seda hästi ei oska? Kuidas saaks seda olukorda parandada?

Kui sa mõtled oma elus ette tulnud arusaamatuste, tülide ja konfliktide peale, siis mis on nende ühine nimetaja? Ma väidan, et suhtlus, ôigemini puudulik suhtlus. Meil on komme palju eeldada selle asemel, et küsida, täpsustada ja paluda konkreetset tegu. 

Sageli tuleb ette sarnaseid olukordi, kus üks kaaslastest jõuab koju ning teine kaaslane küsib:"Kas sa ei toonudki leiba, ma arvasin, et sa tood?". Eeldamise asemel on targem anda kaaslasele teada, et leib on otsas ning paluda poes käik ette võtta.

Tihti kerkib tüli, sest me ei oska või ei julge täpsustada, kas saime teisest inimesest õigesti aru. Kuna igal inimesel on omad kogemused, siis on sageli sõnadel meie jaoks erinevad tähendused. Ühele inimesele tähendab mets paksu läbipaistmatut põlismetsa, teise jaoks on mets lepavõsa.

Soovin, et oleksime julgemad peegeldama, mida kuuleme ehk esitama küsimusi "kas sain sinust õigesti aru, et sa mõtlesid sellega... " või "palun seleta, mida sa sellega täpselt mõtlesid." 

Samuti tasub näha endast veidi kaugemale ning mitte võtta isiklikult teise inimese otsuseid. Nt kui keegi otsustab peokutse tagasi lükata, siis sageli pole põhjus selles, et ta ei taha peole tulla (ka nii vôib vahel juhtuda), vaid tema selle hetke prioriteet on midagi muud. Võib-olla on tal lähedane haige ning ta soovib temaga selle õhtu veeta. Taas saab suheldes, heatahtlikult küsides ja oma vaadet seletades jõuda mõlemapoolsele môistmisele. Kuid seda vaid juhul, kui mõlemad näevad, et igaüks meist teeb otsused iseendast ja oma elust lähtuvalt mitte sellest, et ollakse millegi/kellegi vastu.

Sage on ka eeldamine, et kaaslane ja teised inimesed teavad, mida me vajame. Ka meie ju ei tea, mida teised vajavad, kuid sageli oma peas arvame, mida teine vajab, kuid meie ei ela tema elu ega tunne tema tundeid. Meie kohus on heatahtlikult oma vajadustest teada anda ehk nt "mulle teeb rôõmu, kui sa valmistad hommikusöögi/ pesed nôud vm" , "mind kurvastab, kui sa minuga karmil häälel räägid, mind valdab siis hirm." Andes endast teistele teada, saavad kaaslased meie jaoks paremini olemas olla ja ka vastupidi. 

Samuti tasub alati enne abi pakkumist küsida, kas teine abi üldse vajab. Vahel ongi konkreetset abi vaja, kuid sagedamini piisab heast kuulajast.

Suhtlemine on iga suhte alustala. Vahel on tekkinud lapsepõlves uskumus, et kui tekib konflikt, siis pööratakse mulle selg, mind ei armastata enam ning olen justkui sõprusest/hõimust/perekonnast välja heidetud. Selline alateadlik uskumus, mis saadab paljusid ka täiskasvanueas, võis tekkida, kui nt ema pööras tüli tekkides lapsele selja ja ei suhelnud lapsega või jättis ta üksi tuppa. Igaühele see nii ei môjunud, kuid osadele küll. Ka täiskasvanuna hakatakse siis konfliktolukordi vältima ning valitakse pigem vaikimine enese väljendamise asemel ja tekivadki arusaamatused. Ei mõisteta, et tegelikult jääb hoolimine ja armastus ikka alles, ainult vaadete lahknemine toimus ja see on lahendatav.

Kui harjutame enda seisukohti ja selle hetke käitumist môjutanud emotsioone lahti seletama ning ka teine inimene on valmis kuulama ja sõbralikult kommunikeeruma keskendudes lahendusele, siis saavad kõik arusaamatused ja lahkhelid lahendatud.

See kõik nõuab aga tubli portsu eneseteadlikkust, enda mõistmist ning empaatiavõimet, et mitte kõike isiklikult võtta ja rünnakule asuda. 

Soovin, et oleks rohkem mõistmist, avatud suhtlemist ning julgust endast teada anda ning vajadusel ka piire seada. Me kõik teeme vigu ja saame õppetunde, millest õppida ja eneses muudatusi teha. Mida rohkem uusi oskusi arendame, seda enam need harjumuseks saavad. Mida rohkem on neid, kes soovivad lahendusi, on valmis eksimusi tunnistama ja end arendama, seda ilusamaks meie maailm saab. 

Meie kasutuses on imeline ja väga kohanemisvõimeline organism. Meie keha teeb kõike seda, mida meil mõttesse tuleb ning ka seda, mida me ei oska teadlikult reguleerida nt seedimine, keha temperatuuri hoidmine, rakkude uuenemine jne. Keha kohaneb iga harjumusega, mida emotsionaalsel tasandil oleme endale juurutanud. Ning muidugi kohaneb ka meie psüühika keskkonnaga, kus valdavalt oleme, kuid täna keskendume kehale.

Kujutle, et sul on toas palav ning tunned vajadust avada aken. Sul tekib see mõte ja jalad viivad keha akna juurde ning käed avavad akna. Keha ei ütle, et ma ei taha praegu minna.
Keha räägib teisiti. Ta annab sulle pisikeste märguannetega teada ebamugavusest ja sellest, mis talle ei sobi. Enamasti ei pane me neid märguandeid tähele. Ja keha kohaneb, püüab toime tulla nendes tingimustes, millesse teda pannakse ning tuleb sellega üsna hästi toime. Vähemalt mingi aja.

Toon mõistetavad näited: esimest suitsu proovides on ju halb, hakkad köhima, toiming ei mõju kehale hästi. Esimest korda alkoholiga liialdades on pohmell vältimatu. Niisugused märguanded ei ole sageli mõistetavad ning jätkatakse toimingutega, hoolimata sellest, et kehal on paha. Aga keha harjub. Ja ei anna enam nii tugevaid signaale. Kuid ühel hetkel saab mõõt täis ja tekib rakkude töös nihe ning areneb haiguslik seisund.

Nii on ka pikalt istumisega, pidevalt raskete koormuste tassimise ning ala- ja ületreeningutega ning muude eluliste tegevustega. Kui oskame keha märguandeid tähele panna, saaksime hoida ära paljud tervisehäired.

Meie organismi kohanemisvõime on imetlusväärne, sest sööme sageli toite ja koguseid, millega seedeorganitel on raske hakkama saada. Kuid ta kohaneb. Suudame üsna hästi lühikeseks jäänud unetundidest tingitud väsimustundega teatud aja normaalselt toimida. Kuid pikalt selles olukorras olles tekivad une- ja ärevushäired ning kaob produktiivsus. Alguses taas keha kohaneb, annab väsimustundega une vajadusest märku, kuid seda eirates tekivad suuremad probleemid.

Erinevad valud ja ebamugavustunded kehas on selgelt tajutavad märguanded, et tuleb teha midagi teisiti kui seni. Tuleb mõista, et kogu eluks on meile antud vaid üks keha ning vastutus selle heaolu eest lasub lõviosas keha omanikule. Muidugi on ka eriolukordi, mida me ise reguleerida ei saa, kuid täna keskendume sellele, mis ise saame teha.

Meile ei ole kaasa antud iseenda kasutusjuhendit. Meile on antud taju, mõtlemisvõime, tunded, emotsionaalsed ja intellektuaalsed võimed. Soovin, et õpiksime iseennast tundma ja kohtlema nii, kuidas kehale hea on ning saaksime kaua vôimalikult hästi elada. Vaja on mõõdukust kõiges ning enesedistsipliini.

Kui pole tahtmist eemaldada laiskust ja ükskõiksust seoses iseendaga ning ei soovita võtta vastutust, siis pole vaja ka kurta ja teisi enda halvas enesetundes süüdistada.
See olukord, milles me hetkel oleme, on meie eelmiste valikute ja tegevuste tulemus. Alguses kujundame endale ise harjumused ja hiljem kujundavad harjumused meie elustiili. Kui meie hetkeolukord on hea, siis oleme teinud häid ja jätkusuutlikke valikuid. Kui aga pole rahuldust pakkuv, siis tuleb midagi muuta.
Head Sulle!

​Tahame tunda end hästi. Soovime olla võimalikult terved. Soovime endale keha, mis oleks toonuses ja painduv. Soovime, et laseksime lahti muretsemisest. Soovime olla iseendaga tasakaalus. Soovime häid suhteid. Sa soovid, ma soovin, usun, et enamus inimesi soovib. 

Soovimine üksi kahjuks ei aita. Saame oma mõtete ja perspektiivi muutmisega tuua ellu positiivsema ja edasiviivama tooni ja suuna, kuid unistused ei tàitu kui me ise nende täitumisele kaasa ei aita.

Selleks, et tunda end iseendaga kooskõlas ja oma hinge kodus, kehas, hästi, siis tuleb vôtta vastutus. Me ise vastutame oma elukvaliteedi eest. Kui tahame toonuses, mobiilset ja meid "hästi teenivat" keha, tuleb mugavustsoonist välja astuda. Ei saa nõuda austust kui ise ei austa. Esimesed sammud on kõige raskemad. Kui aga teame ja arvestame sellega, et esimesed sammud on rasked ja julgust ka nagu napib, siis ületame need raskused ja hirmud ning mõne aja pärast tunneme end uuel teel juba palju kindlamalt.

Oleme harjunud teatud nn tasemega oma elus. Tase on siin ära toodud mitte hinnangulises kontekstis vaid selles olekus ja elukvaliteedis, kus oleme harjunud elama.
Oleme lapsena kuulnud erinevaid ûtlusi, mis täiskasvanuna väikse häälena peas kajavad nt "pill tuleb pika ilu peale", "raha ei kasva puu otsas", "ilu ei sûnni patta panna" jne Laiendades nende ütluste môtet, siis tõmbavad need meie hoogu maha, on liigselt ettevaatlikuks tegevad ning pärsivad usku iseendasse ja enda edusse. Teatud harjumuslikust tasemest nn üle astumine on hirmutav, sest on teadmatus, kuidas vôib siis olla. Seda nimetatakse turvalisest tsoonist välja astumiseks. Turvaline on aga mõnus, meie aju tahab meil alati seda mõnu olenemata sellest, kas pikas perspektiivis muutub selle mõju positiivsest negatiivseks.
Et saaksime teist tulemust, tuleb teha senisest veidigi teistmoodi.

Muutusi sisse viies ei pea kohe suuri muutusi tegema ja perfektselt püüdma! Ei tohigi, et jätkysuutlikkus säiliks. Ei pea 100% õnnestuma! Hea oleks alustada juba enne kui tunned end selleks valmis olevat. Astuda see samm on juba piisav. See viib edasi järgmise sammuni.

Järjepidevus annab tulemused.
Teeme võõra tee endale tuttavaks, et hetkel olemasolev tuttav tee saaks võõraks. Oleme avatud meelega ja väldime selja pööramist ka sellele, mis seni tundamata. Uurime, kogeme ja vôtame omaks selle, mis meiega resoneerub. Ja püüame end mitte alguses kohe üle koormata! Ikka tasa ja targu, et "molutamist" ehk taastumist oleks vahepeal, mille tähtsusest ka Fred Jüssi on rääkinud.

Kohtleme end nii nagu kôik see, mida soovime, on juba käes. Sööme, treenime, mõtleme, käitume, kogeme elu nii nagu inimene, kes me olla soovime! Ning märkame neid abikäsi, mis meile ulatatakse, et lihtsam oleks see, mida soovime (nt pakutakse küüti, tuuakse kohvi, aidatakse ideid genereerida, võimaldatakse vàhese vaevaga head tunned loovaid lahendusi nt võimlemise video, mille järgi saad kodus mugavalt endale hea tunde luua.

Oleme piisavad just nii oleme, kuid et tunneksime end veel paremini, siis tegutseme!
"Motion creates emotion! Ehk tegutsemine loob emotsiooni", on öelnud Tony Robbins.
Füüsilise liikumise kasutegurist vaimsele heaolule oleme tänaseks juba palju kuulnud.
On aeg tegutseda!

J. Pilates on öelnud:
10 treeninguga tunned sa erinevust,
20 treeninguga sa näed erinevust,
30 treeninguga saad sa uue keha.

Tänaste valikute, otsuste ja tegutsemisega loome homse päeva.

Lugesin keskkonnateemalist artiklit suitsukoni teekonnast loodusesse.
See tõi mulle paralleeli inimese emotsioonidega ehk kõik, mis on nägemisulatusest väljas, pole tegelikult kadunud.

Kui matame ebamugavad ja halbadeks tembeldatud emotsioonid asendustegevuste alla, siis ei kao need ära vaid jäävad meid kummitama. Tõusevad aegajalt tugevamalt esile ning meie soov on neid taas maha suruda. See on inimlik, sest oleme suures osas kasvanud nii, et pole õppinud nendega hakkama saama. Lapsena pole ehk lubatud nutta ja mure on tehtud väiksemaks kui see endale tundus, puudus tunnete peegeldamise oskus. Sel ajal oli nii kombeks.

Nii jõuab tööl ülemuse käest noomida saanud lapsevanem koju ja valab ärrituse pereliikmetele, et rahu tagasi saada. Nii ôpib laps àrevust varjama või agressiivselt väljendama ja satub koolis kas kiusatava või kiusaja rolli. Nii haarame sageli toidu, suitsu jt asendustegevuste järele, et ärevust, läheduse vajadust või igavuse tunnet kinni katta. Nii on paljud sattunud alkoholi ja meelemürkide küüsi. Pikaaegsest emotsioonide maha surumisest ja iseendale vastu rääkimisest tekib depressioon (de-press tähendab maha surumist). See kogemus on mul endalgi olemas.

Aju soovib meid kaitsta. Lühikeses perspektiivis on ebamugava tunde mahasurumine erinevate tegevustega sh suitsetamine, söömine, shoppamine, hea kavatsus, sest enesetunne paraneb, kuid pikas perspektiivis oleme saanud endale õpitud sôltuvuse, mis kahjustab meie vaimset ja füüsilist tervist ning ka suhteid ja laiemalt ka finantsilist olukorda.

Emotsioonid ei ole head ega halvad, oleme õppinud neid nii lahterdama (vt ka eelmist postitust). Emotsioonid annavad meile infot, kuidas mingi olukord meid mõjutab. Tunneme nt ärevust reeglina rinnus ja hirmutunnet kõhus, rõõmu korral läheb suu naerule ja kurvana vajuvad õlad longu.

Erinevates olukordades tekkinud emotsioone märgates ja neile teadlikult tähelepanu pöörates saame järgnevat käitumist kontrollida ning sageli ennast ja teisi kahjustavad olukorrad ära hoida. Hoides meele tasakaalus ehk ôppides iseenda vajadusi mõistma ja neile lahendusi looma on elu kvaliteet parem.

Mida ausamad oleme iseenda ja kaaslaste vastu, mida enam kuulame sisehäält, mis juhib meid käidaval elurajal, seda suurem on tõenäosus, et oleme terved nii vaimselt kui füüsiliselt. Öeldes sageli jah kui soovime öelda ei, võime endale kahju teha rohkem kui seda arvame. Mõistes iseendas toimuvat, oleme empaatilised ka teiste suhtes. Ei võta kõike isiklikult ja näeme olukordi neutraalsetena.
Aus olemine iseenda ja teiste vastu peaks olema ju lihtne, eks, kuid see pole alati kerge. See toob kaasa ebamugavaid olukordi. Üks samm korraga. Hoolides endast, hoolime ka teistest ja ka loodusest.
​
Soovides iseend mitte kahjustada tekib ka soov mitte kahjustada ka keskkonda, kus elame.

​
Ma väidan, et tasakaalu ja harmooniat kõiges.
Olen jõudnud mõistmisele, et automatism, mis inimese kehas hoolitseb pidevalt organismi optimaalse tasakaalu (kehatemperatuur, hormonaalne tase jne) eest, ei taga tasakaalu inimese vaimses olekus ja pigem pärsib seda. Kuidas?

Inimese vajadused on vastanduvad ehk soovime oma ellu turvalisust, kuid igatseme ka seiklusi; vajame ühendust ja lähedust, kuid tunneme vahel end hästi iseendaga olles; vajame koosolemist, kuid vahel on vaja vabadust; vajame armastust, aga ka igatsust. Kui me oleme kogenud kurbust, teame kui hea on tunda rõõmu.
Sama vastandumine on valdkondades töö-kodu, vaikus-kära, uni-ärkvel olek, sissetulekud-väljaminekud jne. Isegi südame elektrokardiogrammi kujutav joon on sakiline.

Ükski äärmus ei too pikas perspektiivis head.
Kuidas aga enda tarkvara nii tööle panna, et riistvara hästi toimiks?
On hea teadlikult iseendasse ja oma elule pilk heita. Esitada küsimusi: Mida ma vajan? Mis on need muutused, mis tuleb sisse viia, et tunneksin end paremini?
Genereerime oma õnnehormooni ise oma eluviisiga. Mõtlemine, toitumine ja liikumine on olulised komponendid hea tunde loomiseks.

Emotsioon, mõtted ja füüsiline keha aktiveeruvad automaatselt (tööl ärritud, tekivad negatiivsed mõtted, keha läheb pingesse; massaazis aga tunned rahu, tekivad positiivsed mõtted, keha lõõgastub).
Elus toimuvad sündmused on kõik neutraalsed, kuid anname neile tähenduse ehk tõuseb emotsioon. Enamasti toimub see ca 95% ulatuses automaatselt, teadlikult kontrollime oma reageeringuid vaid ca 5% olukordadest ja ajast, kui me ise end teisiti ei harjuta.

On ju ka ütlemine, et rumal pea on jalgadele nuhtluseks. See käibki nende olukordade kohta, kus me pole hetkes kohal nt kodunt lahkudes ei mäleta, kas lukustasid ukse ning otsustame môtlematult agressiivselt reageerida olukorrale, mille oleks vòinud teisiti lahendada. Mõistlikum on reageeringuid juhtida, sest elu on 100% see, mis meiega juhtub ning 95% see, kuidas me sellele reageerime.

Niisiis, et saavutada oma elus heaolu tunne, peaks kõik meie elus olema optimaalses tasakaalus. Hea on see, et saame sellele suures osas kaasa aidata tehes teadlikke valikud oma toidulaual, töö ja puhke valdkonnas, valides mõtted, millega kaasa läheme ja võõrutades end mòtetest, mis meid kahjustavad, valides oma ellu aktiivset liikumist ja lõõgastust jne.

Keha ja meel käivad ikka käsikäes, üks ilma teiseta ei saa ning mõjutus on mõlemasuunaline. Kui õlad on längus, siis ongi raske naeratada ning kui rüht sirge ning naeratus näol, siis keeruline toriseda- heas füüsilises vormis keha mõjutab positiivselt aju tegevust ning üldist enesetunnet ning terve vaimuta on ka keha nõrgem.

Oled seda tänaseks kindlasti palju kuulnud, et me ise loome oma elu. Kui see on tasakaalust väljas, siis on hea teada, et saame ise ka selle tasakaalu enda ellu luua.
Ja ikka tasakaalukalt.